teisipäev, 13. august 2019

No More Games. Just Dance

A woman went on asking this one question: WHY? The question sprang from the depths of her soul. Her eyes filled with tears and head pulsating as in some sort of a fog with this one question only: WHY? In fact, she didn’t even know anymore, if she wanted to know, why, or had this word just stuck screaming and crying inside her. 

Suddenly, in the midst of swinging her body back and forth a millionth time, she raised her eyes and, as if hypnotised, she remained staring on a picture in front of her. It was a picture of a shaman child with a huge shaman drum. She stared at the picture, her tears stopped, her body slowly stopped shaking, her jaw and all the muscles relaxed in a total tiredness. She opened her eyes wider and looked, she looked at the drum, she looked in the eyes of the child, and a song started clinging in her head – the song she had on her phone for the alarm clock in the morning. “I bang my own drum, some think it’s noise, I think it’s pretty” she quietly sang to herself.

And the small shaman girl in her indigenous clothes, with a big drum in her small hands, stepped out of the picture. She put the drum aside and laid her small hands around the shoulders of the woman. She didn’t say a word. But she started humming, simply humming. And the woman started humming too. A woman and a girl just sitting on a floor and humming.

The woman, out of strength and relaxed at the same time, just felt peace. She was too tired to ask anything or question what was happening. As Alice from the Wonderland wisely said, the fact that something exists in your imagination, doesn’t mean it’s not real. That was real! She felt it – she felt it as a huge spring of love pouring out of her heart and wrapping them both in a pink soft fog. Also the girl seemed pleased.

“Oh God, this little soul – may she be safe and loved!” the woman whispered to herself and hugged her strongly, her head resting on girl’s shoulder and tears falling in the soft yet strong fabric of her traditionally patterned winter coat. And right there she knew – it must stop. She cannot allow herself to be raised up and put down, to be encouraged to become close, to open up and trust, put her gentle heart and all fragility in His hands, and then pushed away and dropped down again.

She had thought these moments of putting down and pushing away will stop, that she just needs to love him. To love him as was the deepest desire of her heart. This must be enough, she thought, the love was so big. And he loved her too! He had said it so many times, so tenderly, so beautifully, he had held her and given her moments like no one before. He was her King and she felt like his Queen. But then he had these moments, he just did something that betrayed her trust, sometimes in those moments he became mean, sometimes totally disappeared. And each time her heart broke, she had come so close, become so trusting, given herself fully, and then pushed back again, left with emptiness, sadness and this hopelessly unanswerable “Why”.

He then promised it’ll never happen again. He was all so caring and loving again. He loved her, he really loved her, he said so, and he did so – it was pure magic they had together again! And so she was raised in the sky again, she felt loved and safe again, she felt like in a paradise and it seemed to be getting only better and bigger. But then another moment came and she fell all the way down again. And so it kept repeating – gently pulled close and suddenly pushed away, raised up and dropped down…

And she? What about her own decision and power in all that? She had stopped taking care of herself and in the need and longing for the Man and the moments of paradise, in the desperate hope, this is the reality, and those other moments must simply be some error that will pass by, she had become like a doll who can be dragged back and forth as the game goes. And at some point he didn’t even promise anymore. He started saying it’s somehow her fault and she’s not perfect either. And he didn't do it on purpose, he didn't mean to hurt. And she tried to understand and see that. And she begged and prayed and hoped, she talked and talked, and tried to help and show him what is going on... She tried to be good… 

While she was thinking of all that a thousandth time, the girl slowly let her hands go and stepped back so she could look the woman in the eyes. “I want to play only those games that do not hurt,” she quietly but firmly proclaimed. “And,” she continued taking the drum in her hands again, “I want to play, not to be a toy. I want to bang my drum. I think it’s pretty.” Yes, the woman nodded, still exhausted, she simply heard the girl, heard in her heart. “Please play something!” she asked her.

And the girl did. She banged a rhythm that made the body of the woman slowly move. She allowed the movement simply happen, she followed the flow, until she became one with the rhythm. And right there, she promised herself as well as the girl, she will not play those games anymore… yes, not even with him. No more pushing and pulling! She steps out of this game. It hurts but she must. The next time he goes into the game, the next time he pushes her away, she will not return. Yes, she stops playing this game. That was enough.

The only thing she plays now, is her own drum. The only way she plays now, is real - real as her big heart and huge love and the playfulness, joy and fragility of this small girl. Yes... The woman had stood up and started dancing in big movements, she hadn't even noticed when she did that. She just danced the rhythm, being the dance and the dancer at the same time. She felt the music in her whole being, she felt her Love and power again. For Him, but for herself first.

She kissed the girl on the forehead, they embraced each-other and when she opened her eyes again, the girl was gone. She looked at her from the picture again. And the rhythm had become a melody - a melody of silence. And the woman danced the silence from within, feeling her whole being – the beauty and the pain, the exhaustion and new energy slowly arising, the tears that had dried on her cheeks and the cheerful laughter springing from the bottom of her heart, the sadness and the amazing gratitude of being alive. Yes, she stopped playing games and started to dance - to dance the Dance of Life!

“Dance, when you're broken open.
Dance, if you've torn the bandage off.
Dance in the middle of the fighting.
Dance in your blood.
Dance when you're perfectly free.”
Rumi



pühapäev, 30. juuni 2019

Kivikuju


Kui totaalsest õnnest saab totaalne valu,
ma seisan kuristiku serval ja enam midagi ei palu,
ma isegi tahaksin ehk paluda, anudagi kui vaja,
aga juba on hilja, tuli katnud on terve maja

ma isegi ei vali enam –
ma lihtsalt kukun,
vaikides, liikumatult, silmad pärani,
nagu Barbie-nukul

Kui lihtne oleks olla Barbie,
poleks vaja muud kui uusi kingi või ehet läikivas karbis
ja kes neid kingib, poleks üldse oluline –
kaine või purjus, Barbie süda on nagunii pime

aga ma ei ole Barbie ja kuigi totaalse valguse asemel,
mille, kallis, Su armastus tõi,
on maad võtnud pimedus,
mille lihtsalt kohale jõid,
ma ikkagi tunnen – tunnen tühjust
isegi kui tuimestub valu,
ma igatsen seda ühtsust
… 
seda ühtsust, mille armastus tõi

Jah, ka pimeduses on tunded,
ka tühjuses igatsus
Kuidas siis vajuda unne,
kui valgus on korraga must?

Kuidas tunda lootust, kui kõik näib surnud?
Kuidas aidata südamel leida lohutust, kui ta on lohutamatu?
Ja mille kuradi pärast nii sügav on kurbus?
Ja mille kuradi pärast ei või rõõmus olla matus?

Kuidas elada edasi, kui ilma Sinuta nagu enam ei tahaks?
Kuidas elada edasi, kui on tunne, nagu oleksin matnud end maha?
Tahaks olla irooniline ja öelda, et võid sel haual tõsta toosti,
kuid armastan Sind liiga palju, et teha Sul haiget nagu küüniline koomik

Õigupoolest ei ole mul huumorisoont praegu üldse,
no andke andeks, ei ole naljatuju!
Ma lihtsalt keerutan end veel korra
ja muutun siis kauniks, aga kivist kujuks



reede, 28. juuni 2019

Igatsus



Täna, mu kallis, ma ärkasin igatsusse –
veidi kurba ja veidi magusasse
Täna, mu armsam, ma ärkasin igatsusse –
vaadata Su silmi ja vajuda nende sügavusse

täna, kallis, kui ma ärkasin igatsusse,
tahtsin tunda Su tugevaid käsi
ja sulada nende vahel,
tahtsin tunda Su kirge, mis iial ei väsi
ja seda, kuis selle õrnuses hajub viimnegi tahe

sest mul pole vaja tahet,
kui mu igatsus on nii võimas,
kui selles päike on, ja vihm ja rahe,
igasuguse tahte see võidab


See on igatsus, mis tuleb armastusest ja armastus, mis kutsub ja avaneb läbi imekauni igatsuse. See on nagu sireenide laul vaiksel udusel merel. See võib kõlada kaugel ja mattuda hommikusse udusse, aga Sa kuuled seda, möödapääsmatult kuuled. Sel ei ole asukohta ega suunda, sest see kõlab ookeani lõputuses, aga see tõmbab kindlalt ja tugevalt. Seda tugevamalt, mida lähemale Sa jõuad. Ma igatsen armastuses ja ma armastan igatsuses.

See on igatsus, mis tuleb südame avanemisest. Mu süda on lubanud Sind sisse ja nüüd tuksleb see kogu mu olemuses igatsusena veelgi enam avaneda. Lubada Sind veel sügavamale, anda end veel rohkem, avaneda veel sügavamalt, alistuda veel totaalsemalt. See igatsus on nii lummav, sest ma tean, et sellel ei ole lõppu ega piire. See on avarus. See on tundmatu maa, aga mitte enam eikellegimaa, mitte enam keelatud maa. See on lubamise, andmise ja avanemise maa. See on armastuse kodu.

See on igatsus, kus on kodu ja kodumaa. Kodumaa, millel pole asukohta, piire, rahvust ega rahvuslikku uhkust. See maa on nii võluv, sest kutsudes ja lubades Sind üha sügavamale, purunevad temas pidevalt sellised kihid, lendavad õhku varemed või tõusevad kisaga lendu peidus olnud linnuparved, millest mul aimugi ei olnud. Ma ei oska neid võib-olla iial nimetada, aga ma tunnen nende purunemist, lagunemist, valla pääsemist – mõnikord armatsedes, mõnikord kõikehõlmavas hoituses ja turvatundes Su kaisus uinudes, mõnikord rõõmust korraga naerdes ja nuttes, ja mõnikord ka raskemal valuhetkel, mis tuli ei-tea-kust ja möödub või lahustub ühel hetkel taas sinnasamma suubudes.

Igatsus Sinu ja Su armastamise järele, kallis, on nii suur, et see mitte ainult ei laula, vaid vahel ka karjub. See karje kostub sügavalt maa seest ja palub, et tuleksid oma jõu, kindluse ja kohaloluga üha sügavamale, võtaksid mind üha totaalsemalt, läbi kõigi kaitsete, hirmude ja tardumuste, pannes mind avanema veel ja veel. Sest sellel ei ole lõppu. Mu armastuse säral ja soojusel ei ole lõppu ega piire, see igatseb avarduda nii totaalselt, et võiks põletada kõik linnad ja maad me ümber. See on nii suur, et see põletab ka iseend, kuni jääb alles eimiski, milles on kõik! See on Universum!

Kallis, kas Sa julged? Kas Sa julged tahta ja nõuda seda kõike? Sest Sinu armastav, aga kindel tahe ja nõudmine laseb mul anda. Sinu sügavale ja armastavale nõudmisele, teadmisele, et Sa ei lepigi vähemaga, saan ma alistuda ja avaneda. Usalduses. Tänus. Armastuses.

Ma annan end täielikult, sest teisiti pole võimalik. Ja ma ei taha, et teisiti oleks võimalik. Ma alistun ja avanen justkui ainult Sulle, aga samas iseendale, oma pärisolemusele. Sinu armastus ja jõud lubab mul olla see, kes ma päriselt olen – Armastus, lõputu, kiirgav, andev, vaba. Ma igatsen Sind, kallis, hingesügavusest!

Universum ainult teeskleb, et on tehtud mateeriast,
salaja on see tehtud armastusest. Rumi

teisipäev, 4. juuni 2019

Tähelaps

On need hetked, millest tahaks lihtsalt ära. Need hetked, kui tegelikult tahaks ära iseendast. Neil hetkedel ei jää üle muud, kui olla. Olla ja tunda. Ja mõnikord tundub see absoluutselt võimatu. Ja kuigi ka see ehk kohe ei aita, on neil hetkil hea teada seda lihtsat tõde: tegelikult oleme kõik tehtud tähtedest! Mis siis, kui püüda järgmisel korral, kui selline hetk on, küsida endalt midagi näiliselt täiesti seosetut? Mis siis, kui küsida: "Mida vajab Tähelaps mu sees? Kuhu on ta teel? Kuhu ta mind kutsub?" Ja kui ma siis kasvõi korraks kuulaks kogu müra taha, mida mu süda siis kuuleks? Millist kojukutset? 


Kui palju on vaja alkoholi, et tappa seda miskit?
Kui palju veini või viskit?
Igal katsel ta justkui näitab, et ei taha surra,
et teda võimalik ei ole murda

ja võib-olla ei peagi…

võib-olla peab ta hoopis kõndima vikerkaarel…
vikerkaarel, mida pole veel näha
võib-olla peab ta leidma oma saare,
kus koduukseks on tähevärav

ja astuma sellest väravast sisse,
astuma iseendasse ja lubamisse,
vaatama endale otsa tähistaeva peeglis
lubama taas süttida oma täheleegil

teispool kõiki elusündmusi ja situatsioone,
teispool arvamusi, uskumusi ja illusioone
seal, kus on kõik ja mitte midagi
seal, kus kuldsest vaikusest võrsub hingeviis
ja igavest muinaslugu koob kuu hõbedane niit 

võib-olla… võib-olla tahab ta lihtsalt koju…

Foto: Andres Põhjala

teisipäev, 30. aprill 2019

Tüdruk, kes ei vajanud kedagi


Ja siin ta siis jälle on –
tüdruk, kes ei vaja kedagi
ja tegelikult ei tea ta sedagi,
mida ta tegelikult vajab

see käib neil hetkil nii,
et kõigepealt tuleb kurbus ja siis viha,
siis mõlemad
siis mingi pahameel ja häbi
ja meeleheide
ja kui kõik saab läbi,
on jälle väsinud kurbus
ja siis veel keegi – ta ise, aga teine

see miski või keegi,
kes surub kõik need tunded maha,
astub jäise tugeva maski taha
ja teatab:

„Mul pole kedagi vaja!
Ka seda kallistust mitte – milleks?
Mul on kõik hästi,
ära tekita endale asjatut pinget!“

Jah, seesama vana hea
„ma saan ise hakkama, mul pole kedagi vaja“
ei lase enam lähedale Sind,
hoopis kaugemale saadab:
„Mine siis!“

Ja Sa lähedki,
sest mida ma ütlen,
seda Sa usud
ja võib-olla ma
keeran ise esimesena selja,
sest kui Sina seda teeks,
oleks liiga valus
ja siis, kui olen peidus Su pilgu eest,
ma lihtsalt kokku vajun

murdun katki jälle sest samast kohast
ja mõtlen, et kus kurat on nüüd see jääkuninganna,
miks ta ei päästa, ei kaitse, ei tõsta tuhast?

Ma tean miks – sest ta on vaid mask,
ta on illusioon,
mis kunagi tõi kaitset,
aga nüüd vaid vana mustrit koob

Ma tean – tal aeg on minna,
isegi kui tuleb põletada sillad,
isegi kui on väga valus,
isegi kui ta manipuleerib või karjub või palub

on aeg anda tal tänu ja tunnustus,
mida ta väärib ja lõpetada suhe,
lubada tal õrnalt minna
ja armastuses tulla uuel

on aeg armastada ka läbi valu
on aeg armastada ka siis, kui näib, et ei talu
on aeg lasta langeda kõigil kaitsetel
läbi pisarate ja uhkuse vastupanu
ja võib-olla isegi vahel öelda „Ma palun…“

Ma palun…Ma vajan…
Ma tunnen…
Siin jääkuninganna võtab lõplikult maha aja
ja femme fatale vajub igavesse unne

sest on aeg
olla elus
sest on aeg
olla päris
on aeg armastada nii,
nagu Armastus päriselt väärib

On aeg!

esmaspäev, 8. aprill 2019

Räägime Tantrast!


Tantra! See on sõna, mis tekitab just nii palju emotsioone ja assotsiatsioone, kui on inimesi. Tõsi, need emotsioonid ja assotsiatsioonid on tihti üsna sarnased: orgiad ja seened, hullumeelsed hipid, mingi kummaline new age asi, kannatamatult pikad armatsemised (no kuidas Sa leiad kogu aeg aega, et kaks tundi silitada ja seksida, eks!?), eksootilisem nimi porno jaoks, pervertidest „gurud“ jne. Muidugi on ka neid, kes tajuvad tantras midagi kaunist ja ligitõmbavat, kuid samas hirmutavat, sest see miski on igal juhul väga intiimne, mingil moel seotud seksi ja seksuaalsusega. Nende teemadega, mis on me kõigi elu osa (nagu juba Abraham Maslow või miks mitte härra Freud ise on selgitanud, ammu enne igasugust new age’i) ja samal ajal mingil moel tabu või vähemasti ebamugav teema.

Ühine kõigi selliste aimduste või oletuste juures on see, et inimesed, kel need on, ei ole kogenud tantrat. Tantraga ongi see asi, et ta on omal moel saladuslik. Jah, nagu joogagi, on tantra iidne õpetus, aastatuhandeid vana vaimse arengu terviklik süsteem, mille tüvitekstid ulatuvad 5000-7000 a tagasi. Selliseid õpetusi on ajaloos ikka edasi antud õpetajalt õpilasele, sest teadmised ja tehnikad on liiga võimsad, et neid lihtsalt massitarbesse saata. Igaks asjaks on oma aeg, iga järgnev etapp nõuab teatud valmisolekut, vajalik on pühendumine ja initsiatsioonid sel teel.

Tänapäeval on teisiti – tantra nagu teisedki iidsed võimsad praktikad on (vähemalt mingil kujul või osas) laialt levivad ja kättesaadavad. Ja samal ajal paradoksaalselt ei ole nad seda. Ei ole, sest tantra nime all tehakse igasuguseid asju, millest osad võivad isegi vastata mõnele nimetatud assotsiatsioonile. Ei ole, sest nii nagu iidsetel aegadel, nii ka täna on üks asi täpselt sama – tegelikuks mõistmiseks on vaja kogeda. Päris tantrat, puhast tantrat, mitte seda, mida lääne ühiskonnas selle eksootilise nime all müüa võib (a’la tule õpi yoni massaaži ühe päevaga või tantramassaaž, mis põhineb ainult füüsilisel tehnikal).

Tantra oma algses tähenduses on vabanemine läbi avardumise – see on inimese vaimse arengu tee piiravatest egolõksudest ja lapsepõlve, kooli, ühiskonna juurutatud automaatprogrammidest välja, iseenda ja teiste inimeste tegeliku nägemise ja tundmiseni, üksteise nägemiseni maskide ja ilustamiste ja hinnangute taga, armastuseni, mis ei ole tingimuslik vahetuskaup. Tantra võib olla füüsilise puudutusega seotud, aga ei pruugi absoluutselt. Seksuaalsus ei ole ainult füüsiline mõõde ja meie keha on palju rohkemat kui selle füüsilised katsutavad või tuntavad koostisosad. Õnneks ei ole enam saladus, et keha ja meel ehk meie füüsiline ja vaimne seisund on omavahel seotud. 

Tantra kui vaimse arengu tee jaatab ja tunnustab seda, nähes me loomulikku seksuaalenergiat kui elujõuenergiat, loovuse allikat, tingimusteta armastuse väestajat ja toitjat, mis omakorda toitub ja valgustub sellest armastusest. See on tõeliselt aktsepteerida ja väärtustada iseennast just sellisena, nagu oled praegu, selles hetkes, teades, et järgmine hetk võib olla hoopis teistsugune. See on austada ja tunda oma piire, lubades neil samal ajal avarduda või püsida oma kohas just Sulle sobival moel – olgu see siis emotsionaalselt, füüsiliselt, seksuaalselt, vaimselt, energeetiliselt, sotsiaalselt…

Ja see tähendab samasugust armastusega aktsepteerimist ja austust teise inimese ja tema piiride suhtes. See võimaldab päriselt tundma õppida iseennast, lubades endal päriselt olla ja tunda. See tähendab üha enam näha ja tunda oma jumalikku puhast olemust, mõistes, et me ei ole oma mõtted, tunded ja minevikukogemused, mõistes, et me muutume igas hetkes, olles vahel oma parimad versioonid ja vahel sellest väga kaugel ja olla iseendaga armastuses ja rahus mõlemal juhul. Ja see tähendab samasugust suhtumist ja tunnetust oma kaaslase või üldse teise inimese suhtes.

See on see, mis tantra on olnud minu jaoks. See on nagu Namaste – sanskritikeelne tervitus, mis tähendab, et valgus minus tervitab valgust Sinus. Tere! :) Imeline, eks? See ei tule alati ja kohe ideaalselt välja, aga see on see tee, mida tantra võimaldab. Kuidas ma tean? Sest see on minu isiklik kogemus, mitte miski, mida olen kusagilt lugenud või kelleltki kuulnud. See ei ole teooria, vaid kogetud reaalsus.

Minu esimene sügavam selle tee kogemus toimus kaks aastat tagasi tantrafestivalil High on Life, kus tõlkisin erinevaid töötube. Sel festivalil on võimalik kogeda just endale sobival moel tantra erinevaid vorme ja praktiseerimisviise, alates joogast ja lõpetades sügavamate praktikatega. Kuus päeva võimaldab argielust piisavalt välja lülituda, et lõpuks tegelikult enda sisse tulla, maskidest ja mõttemöllust välja. Nagu üks mees kolmandal päeval teatas: „Nüüd olen ma kohale jõudnud!“ Või nagu teatas üks festivali ajal minu teraapias käinud mees eelmisel aastal: „See ongi päriselt olemas! Selline puhas armastus ongi päiselt olemas!“ See oli tema jaoks esmakordne sellist ruumi ja olemist ja suhtumist kogeda. Kogeda, et see ongi päris ja tema võib ka päriselt olla päris ise.

Selline kohale jõudmine ja turvalisuse tunnetamine võimaldab samal tasandil suhelda ja suhestuda ka teistega. Ja samas on täiesti okei mitte suhelda ja suhestuda, vaid kulgeda iseendas. See suur võlu ongi see, et kõik on okei. Ei ole survet midagi teha või mitte teha. On austav ja armastav ruum, kus võid olla just nii ja just selles kohas, kus oled. Võid alati täiesti rahulikult öelda „jah“, öelda „ei“ või öelda „ei tea“. Ja nii see maagia toimubki! Nii tekibki see, mis on tantrafestivali olulisim osa – turvaline vabaduse ja armastuse ruum

Kõik töötoad, õpetajad ja pakutav sisu (mis on ka absoluutne kõrgtase, sest festivalile on alati kutsutud Eestis ja maailmas tuntud õpetajad ja tegijad) tuleb selle ruumi sisse. Põhjus, miks ma järgmisel aastal festivali juba veidi korralduse poolelt aitasin, on, et ma usun, et absoluutselt igaühel peab olema õigus ja võimalus sellist olemist kogeda. Eelmisel aastal oli armastuse ruum muide juba nii võimas, et festivalil sündis isegi üks beebi! :)

Minu kokkuvõte esimesel aastal oli, et kogesin esmakordselt päriselt, et võin olla tõesti täielikult autentne, täielikult lubada endal tunda ja kogeda, olla just nii ülevoolav või nii vaikne, kui parasjagu soovin, et mind kunagi ei ole liiga palju või liiga vähe. Ja – kõige olulisem – ma võin seda kõike olla nii, et ma ise ka ei tea, milline ma olen järgmisel hetkel! Ma tean vaid seda, et see on okei, see on turvaline ja et minu kogemus on minu kogemus, mitte kellegi teise. Ma tean, et igaüks vastutab oma heaolu ja piiride eest ise.  

Ja see ongi tantra saladus, mis on saladus ja ei ole ka – tantratee käib läbi ausa ja autentse kogemise, alustades ja olles alati just selles kohas, kus oled, iseennast ja seda kohta täielikult aktsepteerides. See on miski, mis loob justkui silla tänapäeva ja iidsete aegade vahele – õppimine käib kogemise kaudu. Teooria tuleb järgi.

Kui Sa julged kergitada seda saladuseloori – nii iseenda sügavamalt olemuselt kui sellelt salapäraselt tantramaailmalt – , kui tahad vaadata oletuste, kuulujuttude ja arvamuste taha, siis tule ja koge!  Näiteks selsamal High on Life festivalil, mis toimub taas juba sel suvel, 16.-21. juulil. Vaata lähemalt: https://www.facebook.com/events/2218530985027802/ või http://highonlifefestival.com/. Ja kui festivalini oodata tundub liiga kaua, siis üks kaunis ja luuleline rännak iseendasse ja armastusse on tulemas juba varsti: Tantrahypno - Südame Maagia. Kogu info ja luule leiad siit: https://www.facebook.com/events/284767029087979/. 

Kohtumiseni Maagias! ★☆★

pühapäev, 31. märts 2019

Elu piiril

Michiko Theurer, 2010, https://www.michikotheurer.com/carmen.html
Pitsist kardinate taga
vanas roostes haagises
üksik mängukaru magab
tuul sisse puhub katkistest aknaklaasidest

põrandale pudenend kildudes
pillutab kuivanud lehti
mitte midagi rohkem siludes
kaosega ruumi ta ehib

ainult tema ongi elus veel siin
tumedas juuksevahus pärani silmi lamava naise jaoks
lõppenud on piin
sel korral filmist sai elurežii…

läbi punase roosi
kõlas punane lask
veinipunases kirehüpnoosis
armastajast sai mõrtsukas

ja nüüd, justkui naise asemel,
tantsib tuul
tantsib meeleheitlikult
tantsib palveid, mis tõusid ta suult

ta tantsib
justnagu lootes,
et ikka veel mängiv mustlasmuusika
uuesti voolama paneb vere ta soontes

et äkki ta punase kleidi
kergelt tantsisklev äär
oma paitusega sulatab surma
nagu kevadpäike lume ja jää

et äkki ilmub ta silmi uuesti säde
et äkki ta tõuseb ja oma naerusel viisil teatab:
„Ah, ma veel ei lähe,
nii lihtsalt mind ei peata!“

et äkki ta ei lähe,
otsustab, et tantsitud sai veel vähe
ja veingi pokaalis jäi joomata
ja ei ole ju võimalik lamada,
kui kõlab see muusika

tuul usub ja tantsib –
eluhingusena
ta tantsib ja usub –
tingimusteta

ta tantsib 
kardinapitsi ja kildude peegliga
ta tantsib 
jõudu koguva punase leegiga

ta tantsib kogu hingest
justnagu tegi seda naine
ta keerutab kirglikke ringe
kuni tuli voogab ta laines

ja just nagu naine
 end kaotab ta tulises tantsus
täies hoos taevasse
kappab lõõmaval ratsul

kaovad pitskardin
ja roos ja mängukaru
jääb vaid punavahune maru

ja helesinisel ekraanil
jooksevad lõputiitrid:
„Ma olen elanud – Elu piiril!“

Leegitseva armastusega
Teie Carmen